Utilitarism kujutab endast ahelat või filosoofiline teooria, mille eesmärk on mõista eetika ja moraali aluseid tegude tagajärgede kaudu .

Loodi 18. sajandil kahe Briti filosoofi poolt - John Stuart Mill (1806-1873) e Jeremy Bentham (1748-1832) -, utilitarismi kirjeldatakse kui moraali- ja eetikafilosoofilise süsteemi mudelit, kus hoiakut saab pidada moraalselt õigeks ainult siis, kui selle mõju soodustab üldist heaolu .

Teisisõnu, kui tegevuse tulemus on enamuse jaoks negatiivne, on see tegevus moraalselt hukka mõistetav.

Utilitarismi eripära on naudingu, kasuliku tegevuse taotlemine õnne poole püüdlemisel.

Utilitarism väärtustab selliste tegevuste ja tulemuste uurimist, mis tagavad tundlike olendite (need olendid, kellel on teadlikult tunded) heaolu.

Empiiriliselt Sel viisil on inimestel võime reguleerida ja valida oma tegusid, mis võimaldab ja teadvustab naudingu saavutamist, vastandudes kannatustele ja valule.

Tegelikult peetakse palju arutelusid, et mõista, kas utilitarism hõlmab tagajärgi, mis on seotud ka teiste tundlike olendite, näiteks loomade puhul, või on see midagi, mis puudutab ainult inimesi.

Selle arutluskäigu abil on lihtne märkida, et utilitarism on egoismi vastand, sest tegude tagajärjed keskenduvad terviku õnnele, mitte individuaalsetele huvidele.

Utilitarism, mis põhineb tagajärgedel, ei võta arvesse agendi motiive (olgu need head või halvad), sest sellise agendi negatiivseks peetud tegevused võivad ju tuua kaasa positiivseid tagajärgi ja vastupidi.

Kuigi seda propageerisid jõuliselt inglise filosoofid Mill ja Bentham, oli utilitaristliku mõtlemisega tegeletud juba alates Vana-Kreeka ajast, mil filosoof Epikuros oli filosoofiks.

Vt ka: moodsa filosoofia tähendus .

Utilitarismi põhimõtted

Utilitaristlik mõtlemine hõlmab põhimõtteid, mida rakendatakse ühiskonna erinevates eluvaldkondades, näiteks poliitikas, majanduses, seadustes jne.

Seetõttu on peamine utilitarismi põhiprintsiibid on:

• Heaolu põhimõte: põhimõte, kus "hea" on kehtestatud kui heaolu, st moraalse tegevuse eesmärk peaks olema heaolu, olenemata tasandist (intellektuaalne, füüsiline ja moraalne).
• Järelvalitsemine: põhimõte, mis näitab, et teo tagajärjed on ainus püsiv alus, mille alusel hinnata sellise teo moraalsust, st moraalsust hinnatakse selle tekitatud tagajärgede järgi.

Nagu kommenteeritud, ei huvita utilitarismi mitte moraalseid agente, vaid pigem tegusid, sest lõppude lõpuks ei mõjuta agendi moraalseid omadusi teo "moraalsuse" taset.

• Koondamise põhimõte: põhimõte, mis võtab arvesse tegevusest põhjustatud heaolu suurust, väärtustades enamikku indiviididest, põlastades või "ohverdades" teatud "vähemusi", kes ei ole kasu saanud samamoodi nagu enamik indiviide.

Põhimõtteliselt kirjeldab see põhimõte keskendumist toodetud heaolule ning kehtib "vähemuse ohverdamine" üldise heaolu tagamiseks ja suurendamiseks.

See on see lause, kus "mõnede ebaõnne tasakaalustab teiste heaolu". Kui lõplik kompensatsioon on positiivne, hinnatakse tegevust moraalselt heaks.

• Optimeerimise põhimõte: põhimõte, mille kohaselt utilitarism nõuab üldise heaolu maksimeerimist, st seda ei ole midagi vabatahtlikku, vaid seda peetakse pigem kohustuseks;
• Erapooletus ja universaalsus: põhimõte, mis kirjeldab, et üksikisikute kannatuste või õnne vahel ei tehta vahet, näidates, et utilitarismi ees on kõik võrdsed.

See tähendab, et rõõmud ja kannatused on võrdselt olulised, sõltumata sellest, keda need puudutavad.

Iga üksikisiku heaolule antakse üldise heaolu analüüsi raames võrdne kaal.

Utilitarismi kriitika ja vastuseisu vormidena on tekkinud mitmesuguseid mõtteviise ja teooriaid.

Üks näide pärineb saksa filosoofilt Immanuel Kantilt, kes "kategoorilise imperatiivi" kontseptsiooniga küsib, kas utilitarism ei ole seotud egoistlike hoiakutega, kuna tegevused ja nende tagajärjed sõltuvad tavaliselt isiklikest kalduvustest.