Rahvaloenduse hääletamine, ehk loenduspõhine valimisõigus on valimissüsteem, mida iseloomustab valimisõiguse piiramine ainult teatavatele kodanike rühmadele, kes peavad vastama teatavatele sotsiaalmajanduslikele kriteeriumidele.

Mis on rahvaloendus? Rahvaloendus viitab loendusele, antud juhul varade loendusele, et teha kindlaks, kas konkreetne kodanik vastab hääleõiguse teostamiseks vajalikele majanduslikele tingimustele.

Selleks, et paremini mõista, mis on loendushääletamine, võiks lisada, et üldisemas mõttes võib terminit loendushääletamine kasutada teatud rühmade hääleõiguse piiramise kohta teiste rühmade arvelt, mis põhineb sellistel kaalutlustel nagu sugu, etniline kuuluvus või religioon.

Nagu me teame, on eri aegadel eri riikides esindussüsteemid, kui need on olemas, kujunenud erinevalt. 19. sajandini oli näiteks loendushääletamine olemasolevates valimissüsteemides üsna tavaline. Inspireerituna ideedest on Valgustumine Sellega hakkasid uued osalejad jagama võimu ja saama õigust poliitilisele esindatusele.

Oluline on siiski märkida, et hääleõiguse andmisel ei olnud kõik kodanikud hõlmatud. Väga levinud oli, et kodanik pidi vastama teatud varandusliku või sissetuleku kriteeriumidele. Sellist tüüpi hääleõiguse piirangute põhjenduste hulgas oli ka idee, et jõukam osa elanikkonnast oli paremini kvalifitseeritud otsustusprotsessis osalemiseks.avalikest asjadest ja tal oli rohkem kaotada halva poliitika tõttu ning seetõttu oli ta vastutustundlikum.

Valimisõiguse saanud rühmade laiendamine toimus paljudes riikides järk-järgult ja sõltus rahva mobilisatsioonist. Aja jooksul vähendati varalise seisundi või sissetuleku nõudeid, suurendades valimisõiguslikuks peetavate kodanike arvu, mis hiljem kaotati. Lisaks kaasati valijaskonna hulka ka naised ja loobutikus olid piirangud etnilise kuuluvuse või usutunnistuse alusel.

Tänapäeval peetakse enamikus maailma riikides rahvaloenduse hääletamist demokraatiaga kokkusobimatuks ja tervete inimrühmade ühe tähtsaima kodanikuõiguse põhjendamatuks välistamiseks.

Rahvaloenduse hääletamine Brasiilias

Olles tutvustanud loendushääletuse tähendust, saab arutleda selle ajaloo üle Brasiilias. Koloniaal- ja keisririigi ajal oli Brasiilias loendushääletus tsenseeritud. Koloniaalajal oli võimalus osaleda munitsipaalnõukogudes ja osaleda nende liikmete valimises piiratud nn "tublidele meestele".

Heade meeste hulka kuulumise nõuete hulka kuulusid katoliku usk, hea sotsiaalne seisund, mida esindas näiteks maaomand, rassiliselt puhtaks pidamine ja üle 25 aasta vanus. Seega oli poliitikas osalemine piiratud jõukatest perekondadest pärit isikutega, kellel olid aadli tiitlid või kes olid paljude kinnistute omanikud.

Teine näide rahvaloenduse kohaldamise kohta Brasiilias on hääletusmudel, mis kehtestati iseseisva Brasiilia esimese põhiseadusega, 1824. aasta põhiseadusega, mis pärineb keisririigi ajast.

1824. aasta keiserliku põhiseaduse kohaselt oli valimisõiguse saamiseks vaja olla mees, üle 25-aastane ja aastane rahaline sissetulek vähemalt 100 tuhat riisi. Vaatame, kuidas süsteem toimis. Selleks, et olla valija, kodanik, kes osales valijate valimisel, oli vaja aastane sissetulek vähemalt 100 tuhat riisi. Selleks, et olla valija, kodanik, kes osales valijate valimiselsaadikute ja senaatorite jaoks oli vaja, et nende aastane sissetulek oleks vähemalt 200 tuhat riisi.

Brasiilia esimese vabariigi 1891. aasta põhiseadusega kaotati minimaalse sissetuleku nõue valijaks olemiseks, kuid olulised valimisõiguse piirangud jäid alles: kirjaoskamatud, kerjused ja naised jäid ilma valimisõigusest.

Vt ka:

• Voto de Cabresto tähendus
• Rahvahääletuse ja rahvahääletuse tähendus